bring me a flower, bring me two. after all, I only want you

keegi oleks pidanud eile kellaseierid kinni püüdma. just sellel hetkel, kui me railiga batuudil lamasime ja päike noolis nahka. me naersime ja kujutasime ette, et see on unenägu. ma avastasin, et midagi halvemat on iseenesest hea ette kujutada. sest kui sa taipad, et see pole päris, hüppab süda rinnus. jah, me üritasime ka 28. juunit ette kujutada, aga see ei kestnud kaua. kirsika istus, saksa keele töövihik süles. see rikkus veidi meie hilisjuuni idülli.
ma tahaks ühte paari tiibu, millega lennata üle nende 5 nädala ja maanduda 14. juunil katariina kirikus, süda ärevil kohe tuleva vabaduse pärast.
nädalavahetusel me läheme koju. ma olen terve talve oodanud, et saaks sillal istuda ja kive vette pilduda. aed on kindlasti nii lilli täis, et kuhugi pole astudagi.

ma ei tea, kuhu ma lähen. mul ei ole aimugi, mis minust saab. aga ma võtan kaasa enda unistused. lasen rooli võtta ja juhtida, sest ma ei jaksa muretseda.
see on kurb, kui mõnest inimesest jäävad ainult mälestused. kui sa proovid, aga kuskil on tulnud midagi vahele. midagi, mis rikkus selle täiesti südamest-südamesse. sa ise ei märganudki seda pragu, mis sisse lõi. sa ei tea isegi, mispärast see juhtus. need mälestused on ainult head, aga teevad ikka nii haiget enda täiuslikkuses.

ma olen tihti nõutu. liiga tihti ma ei tea, kuidas käituda nendega, kes on kõige lähemal. kelle kõiki mustreid peaks teadma. vahel ehitatakse enda ümber mingid lollakad müürid, et keegi sisse ei näeks. aga see ajab ahastusse, kui sa oled juba sees käinud. kui sa tunned peaaegu kõiki nurki ja üks hetk seisad sa silmitsi kiviseinaga. nagu oleks ma üks nendest, kes on terve aja kõndinud ükskõikselt mööda. aga ma ei ole ju. inimesed kardavad usaldada, aga nõuavad, et neid usaldataks. kas pole nõiaring? mida te siis tahate? ühesõnaga.. inimesed ajavad mind segadusse

aga meil on päike, kastanilehed ja katus
varsti me sõidame ära. suvesse.
ja laulame seda laulu