Neljas dimenSioon

ma leidsin ilusa lause- "siis kui elu uuesti algas".
algas vist. või ei alanud veel?
nädal aega oli sisseelamist praktikal. päikese käpa all. istusin järve ääres ja mõtlesin, kui ilus oleks seal täielikus vaikuses ja üksinduses sukelduda pimedatesse voogudesse. ja hiljem laotada ennast silla peale kuivama. leidsin mõttekaaslase, kellega saime põgeneda lärmakate sportlaste ja peoloomade eest. rääkisime. avastasin/avasin jälle ühe huvitava hinge.
ja väljas on kuu. täpselt pooleks hammustatud. nii ilus
homme saab maal olla. üksinda oma hunduga. saame koos juustukera poole ulguda
ja inimesed on niii ilusad. miks? ma ei tea..
ootan esmaspäeva. siis tuleb mu punapäine haldjas maale ja me ujume vasalemma jõe ära. täitsa ära. mitte lompigi ei jää järgi.
miks ma üleval olen? seda ma ka ei tea..
hommikul tuleb jälle jube jonn peale, kui äratuskell heliseb. loodetavasti ma kuuletun enda distsiplineeritumale poolele. mida siiski kahjuks juhtub harvemini.
raili on bulgaarias. ma nii igatsen teda. kirjutasin pika pika kirja. kahju, et tänapäeval tuviposti pole..
peaks unistused seinale riputama. nagu pildid. siis nad oleksid kogu aeg silme ees ja ei unuks iilagi.
nädal aega ilma klaverita oli piinarikas. valus. õnneks ma jagasin tundeid teise pianistiga .

uni kutsub. aga ma ei taha teda veel. näedsa. jälle jonnin. nagu väike laps.
mõttetu võitlus.
aga uus täht on helendama hakanud, ehk süttib ka. kes teab..
andeksandmatult ilus öö on praegu.
andke und.
02.11.

lähme otsime oavarre ja ronime üles pilvedesse. who's with me?