ma kardan. kardan, et kui mina kunagi lapsed saan, ei oska nad mängida. ei oska unistada. ei oska ega taha lugeda. ma olen nii tänulik, et mulle jäeti lapsena ruumi kõigeks selleks, mis mind just nii hästi üles ehitas. et mul on vanemad, kes neid asju väärtustavad. mõned lapsed ei saagi seda võimalust. kas siis vanemate pärast, kes lihtsalt ei taha või ei oska neid asju pakkuda või liiga vara reaalsusesse sattumise pärast. sest kas suudab laps unistada täisväärtuslikult, kui ta teab, mis väljaspool, maailmas, tegelikult toimub? kas suudab tema väike süda mängida, kui ta näeb, mida teistele südametele tehakse?
ja ma ei tahaks üles kasvatada järjekordset halli massi, vaid ühte ilusat hinge, mis püüdleks kaugemale kui teised. mis väärtustaks asju, mis on seda väärt. kes tahaks lugeda, tahaks rohkem mõista ja tunda. kes oskaks mängida ka siis, kui pole ühtki nukku ega legomaja. kes oleks ilus inimene.
vahest ma tahan liiga palju?
aga äkki see on hoopis unistus?
sest siis ma annan talle ühe, kaks, isegi neli paari tiibu, kui tal vaja on.
ja lasen lennata
i found you,
found you in my heart galaxy
you shine through,
shine through my soul melody
it's nice to know,
that you are here
stay exactly where you are,
stay near
äkki ta kasvab suuremaks ja ei taha siis enam lennata ja vaatab reaalsust ja see tundub talle palju ahvatlevam ja ta on su peale vihane, et sa ta elu oled rikkunud?
ReplyDeletesee poleks mareta tibu, maria. mareta tibu ei arvaks, et reaalsus on ahvatlevam.
ReplyDeleteja see, mida mareta kirjeldas, pole elu rikkumine.
ReplyDeleteja seda ka, et nagu ma aru sain, siis ta jätab oma tibule valiku, jätab talle ruumi. Ja isegi, kui talle ei meeldiks see, kuigi vähe tõenäoline, siis oleks ta ise süüdi. ja selle pärast ei saa vihata nii armast olendit nagu mareta siin.
ReplyDeletema ei ole üle üldse vihane.
ReplyDeletemuidugi see poleks elu rikkumine.
lihtsalt milleski ei saa kindel olla.
ma ei julge iial vist last saada, sest ma võin mõelda, et kasvatan teda hästi ja vaimselt avatuks ja otsustusvõimeliseks ja loominguliseks, aga võibolla ta tunneb mingil hetkel, et see kõik pole sugugi tema jaoks loodud ja et talle surutakse seda lihtsalt peale, mistõttu see muutub talle ebameeldivaks. kas ta on siis ise süüdi? selles, et ta mõtleb oma kasvatusest kaugemale?
ma tean seda tunnet vastupidises vormingus. kasvatatakse realismis, suuremana igatsetakse lendamist, aga seda enam ei osata.
vabalt võib teistpidi ka eksisteerida.
ja see on igatahes hirmutav.
aga selleks me õpime usaldama. Ja me anname valiku, vabaduse. Laps õpib ikka ise avastama, aga me oleme seal teda suunamas ja toetamas.
ReplyDeleteilmselgelt intrigeeriv teema
ReplyDelete