
ma ei mõista seda, kuidas inimesed võivad tahta olla pealiskaudsed, realistid, pohhuistid ja rikkad ainult rahalises mõttes?
kas nad ei kuule enda hinge või mis probleem on? sest IGAS hinges on ju see laul, mille rütm kasvõi vaikselt põksub, noodid õrnalt helisevad. ma ei suuda uskuda, et inimesed ei kuule seda laulu. sellest järeldus- nad suruvad seda maha. teadlikult. tahtlikult. nad ei taha võimalust anda millegile, mis muudaks elu.. võimalik, et raskemaks, aga tegelikult kergemaks. see äratab kõige ilusamad asjad ja tunded üles. toob pisaraid ja naeratusi. see õpetab hoolima, armastama, uskuma, usaldama, unistama, lootma. elama
mina olen selle laulu üles leidnud. ja ma olen peaaegu kõik sõnad pähe õppinud. ka viisi. aga avastan kogu aeg, et laul läheb aina edasi. et ma ei saagi seda täielikult omandada, sest see on liiga imeliselt tehtud. ma üritan järge pidada, mitte jätta ridu tähele panemata, mitte lasta mõttel lennata teisi radu. sest see on nii kerge. aga ka viimane asi, mida ma tahaks.
ja alati, kui ma mõned noodid laulust ära unustan, on keegi või miski, mis toob mind mu laulu juurde tagasi. ja kui rõõmus ma siis olen. nagu avastaks uuesti enda laulu..
save my soul
save my soul
dance 'til my heart starts
dancing along
(I) geniaalne ja siirust on tunda ;)
ReplyDeletekus ma mujal ikka ennast siiralt väljendada saaks, kui blogis :p
ReplyDelete