tantsivad tähed

ma olen ummikus. mõtted on kobaras koos ja mitte mingit progressi edasiliikumises ei ole. ma ei saa aru, mida ma tahan. ma olen rahul sellega, mida teen. aga kui näen, kuidas koolis vaheruumis keegi istub klaveri taga ja harjutab, siis mu terve sisemus tõmbub valust kokku. hing lihtsalt nutab.. sest ta tahab ka seda, tahab nii väga, tervest südamest.
aga ma ju tean, et kui ma läheksin seda teed, siis ma vaataks nende peale, kes joonistavad-maalivad ja nutaksin samamoodi.
ja sama on ka tantsimisega. ma tunnistan, ma ei ole selles hea. minu kaks aastat trenni oli vaid sellesse armumine, mitte sensiatsiooniline areng.
ja ma olen lootusetult armunud kolme asja samal ajal.
halb
halb
halb
selline tunne, nagu hinge lihtsalt rebitaks korraga kolmele poole. ja ta ei tea, millisele neist järgi anda, sest ta on nii freaking segaduses. NII segaduses.
ja kõige hullem tuleb kahe aasta pärast. kui ma pean päriselt mõtlema, millise vooluga kaasa minna ja millisele vastu sõuda. sest kõike korraga ei saa. see on üks nõme kuldne reegel. vähemalt seda tean, et üks neist kolmest kaunikesest jääb ära, sest ma lihtsalt ei oska seda. aga ikkagi jääb ju veel kaks!
tahaks lihtsalt selle vastutuse õlgadelt visata, nagu mantli. see jääks lebama kusagile keset teed ja keegi tundmatu korjaks selle üles ja võtaks endale.

mu hing on nii vastandlik ja jonnakas. kogu aeg peab tema pärast muretsema ja mõtlema. vaatama, et tema oleks õnnelik. rabama ööd-päevad, et tema naerataks.
aga miks muidu tühjalt elada?

mõned mõtted ajavad südame nii kibedaks. teab küll, et peaks nagu hea olema, aga rahul ei ole..

täiuslikkust pole mõtet taga ajada, see on kättesaamatu. aga selle poole püüdlemisest loobumine on samuti rumal.