praeguseks on torm möödunud..või varitseb kuskil ja ootab aega väljahiilimiseks.
me käime mõlemad nagu õhukesel jääl. iga väike, ettekavatsemata vale sõna võib sinna prao lüüa. ei julge hingatagi, kardad, et ehk isegi hingeõhk sulatab külma põrandat. tahaks kaldale..
naabermajas elab üks küürus vanatädike, kellel oli suur hundisegune koer Felka. kutsa pani suvel kõrvad pea alla. tihti koju tulles ma näen, kuidas see vanatädike jalutab üksinda meie kvartalis. ma pole kunagi teda näinud mingi inimesega koos. ehk tal ei ole üldse sugulasi. mu süda valutab iga kord, kui ma teda näen. ma tahaks talle öelda midagi ilusat. rääkida temaga. aga kõik, mis ma suudan lausuda, on tere enda vigases vene keeles. ja siiski ta naeratab hetkeks, ütleb tere vastu ja kõnnib siis vaikselt edasi.
täna hommikul kirikusse minnes ma aitasin ühte vanatädikest toompealt üles. ta oli ülimalt armas
mul on vist teema vanatädikestega..
No comments:
Post a Comment