Sa joonistad ise oma taevasse tähti. Sa võid tikkida oma maailma täis tähtkujusid, linnuteid, galaktikaid. Aga kui sa tõesti lihtsalt ei taha seda teha ja eelistad istuda pimeduses, siis ära mine süüdistama taevast, et see ei muutu. Ise peaks ka aru saama, kui arulage see tundub. Ja ega sa siis ei kuula, kui sulle üritatakse ilusti seletada, kuidas võtta kätte pintsel ja kuidas teha sellega pimedale taustale midagi elavat. Ei, sa esiteks vaidled vastu, kasutades enda kõiki trumpe, mida sa enda mustas üksinduses miljon korda üle mõelnud oled ja kui näed, et oled alla jäämas, teed näo, et sind su taevas tegelikult ei huvitagi. Sa ei taha lihtsalt midagi ligi lasta. Ja siis virised ja vingud, et küll sinul on seal pime. Muidugi on pime, kui tähti pole. Loll laps. Kas on siis lihtsam ise endale kahju teha ja sellega rahul olla? Sa võid lõputult oodata, et keegi tuleks ja teeks sinu eest töö ära. Aga miks keegi peaks teise taevast maalima, kui tal on endalgi tegemist piisavalt? Ja peaksid sa siis otsima neid pintsleid ja värve. Aga sa ei pea. Sul on kõik olemas. Asi on lihtsalt tahtes ja usus sellesse valgusesse, mida sa luua suudad. Kõik värvid on segatud, lõuend on valmis. Nüüd on kunstnikku vaja. Lihtsalt.. proovi..
No comments:
Post a Comment