kuulan, kuidas uks läheb kolksatusega kinni. võti keerab end korra lukuaugus. läinud!
hiilin(pigem jooksen) klaveri poole, seljal õnnevärinad. istun toolile ja asetan sõrmed klahvide kohale. ei julge hingata, äkki rikun hetke ära.
kui mu käed klaverit puudutavad, löövad mu sees keeled helisema. tunnen nende värinat rinnas. heli põrkub vastu mu sisekülgi edasi-tagasi. tormab mööda mu veresooni kaugele-kaugele südamest. ja siis jälle tagasi. ajab meeled segi, mõtted minema, tunded tagasi. panen silmad kinni ja lihtsalt kuulan ennast nende nootide keskel. kuulan enda südant, mis rutakalt üritab tempot vahetada. leida ühte keelt muusikaga, sulada sellega kokku.
minu seitsmes taevas. keegi muu ei saa minuga päris sealsamas olla. ei saa tunda päris sama, mida mina. näha, kuulda ja maitsta sama. ma olen õnnelik selle üle. et mul on oma ruum, kuhu keegi sisse ei näe. võib-olla vaatavad nagu läbi klaasi, aga klaas võib muuta kuju ja värvi. ja see pole sama
seda kuni järgmise võtmekeeruni. siis ma pakin ilusti kõik enda tunded ja mõtted ja helid enda südamesse ja ei lase neid enne täiesti vabaks, kuni olen jälle üksi
No comments:
Post a Comment