hing igatseb nii nii palju. igatseb vabadust, igatseb kalleid, igatseb aega. siiski, ta teab, et reedega saab ta üles äratatud. kohe nii üles, et ta lendab kuni kümnendani terve maailma läbi. kui mitte maailma, siis maa. kui mitte maa, siis kodud. ma olen nii elevil. samas poeb mõtetesse liigagi tuttav vanasõna- pill tuleb pika ilu peale, tuleb heale, tuleb seale. aga praegu annan ma endale täiesti vaba voli unistada ja loota, sest isegi kui kõik, mis ma tahaks, ei juhtu, on mul ikkagi võimalik ringi lennata. keegi ei kärbi tiibu, ei tõrva katuse külge kinni. ja see on suurepärane!
igatsen
igatsen
loodan
naeratan
igatsen
unistan
igatsen
sind
No comments:
Post a Comment