raske on enda jaoks mingeid pilte üle maalida. neid, mis on nagu alati ühtemoodi olnud. ja nüüd. nüüd läks mingi debiilne värvipurk ümber ja kõik on ühtlane värvimeri. ja ta peab algse pildi jälle taastama. tuletama meelde iga väiksema joone ja nüansi. kuigi ta teab juba ette, et lõpptulemus ei tule sama ilus, kui esimene mõte. ja ta neab seda kätt, mis nii lohakalt purgi ümber lükkas ja kõik segamini paiskas. see võis olla tema käsi. ei pruukinud.
ja pisaratega segi ta istub üleval ööd läbi, ees üks ja seesama joonistus ees ja üritab taastada, mis kunagi oli nii ilus. ta ei anna alla, sest tal on üks mälestus. üks mälestus, mis hoiab seda pilti ikka veel elus. ta on kangekaelne. võib-olla liigagi jonnakas. aga ta tunneb, kuidas tema südame kõrval tuksub tunne, mis kihutab teda tööle. peas rändab unistusetaoline mõte rõõmust, mida ta tundma saab, kui joonistus on lõpetatud.
jonnakas.. kangekaelne..
tuli tuul ja puhus ära..
oleks ta vaid tulnud. oleks ta vaid puhunud..
No comments:
Post a Comment